Kõigepealt sõidame ümber Mootorirahu Papissaare sadama poole. Läbi sajandite on seal  ehitatud väiksemaid ja suuremaid laevu. Paraku lõppes laevaehitus II maailmasõja eel. Praegu nähaolevad angaarid pärinevad aga eelmise sajandi algusest, kui Vene tsaariarmee juhtidele tuli esialgu pähe rajada Papissaarde allveelaevade baas, mis madala vee tõttu tegemata jäi, hiljem otsustati luurelennukite baasi kasuks. Seetõttu on meil ka need poollagunenud rajatised. Sadama vesiehitised ja parklaala kuuluvad AS Saarte liinidele ja on väga heas korras.

Merelt sadamahooned nähtud, võtame kursi Vilsandi saare kõige kirdepoolsema tipu poole. Miniatuurne pankrannik loodusliku sadakohaga laseb randuda paatidel ja meresõitjal kuiva jalaga maale astuda. Meie jääme seda paika imetlema oma laevast ja teame, et sel panganukal on kõige ilusamad päikeseloojangud, kui loojuva päikese säras võime näha sügisvärvides Saaremaa rannikut. 

Pöörame laevanina läände ja “peaaegu sildume” Jaagarahu sadamas. Ligi 100 aastat tagasi kohaliku paekivi väljavedamiseks ehitatud sadam on tänaseks kasutuskõlbmatu, hävis 1969. aasta tormis. Sadamast mõne kilomeetri kaugusel asuvast karjäärist murtud lubjakivist põletati lupja ja veeti välismaale ka suure kaltsiidisisaldusega kivi ennast. II maailmasõda lõpetas tööd paemurrus, sadamasse rajati kütuseterminal Saaremaa kahe, Sõmera ja Koguva, sõjaväelennuväljade jaoks. 1960-ndatel aastatel oli kasutusel kalasadamana. Mõnisada meetrit sadamakaist  eemal lebab merepõhjas mootorpurjekas Oskar. Laev ehitati Papissaares, veeskati aastal 1937 ja uppus Saksa lennukilt saadud tabamusest 1941. aastal. Sadama kurba ajalugu täiendab saarlaste küüditamine Siberisse aastatel 1941 ja 1949. Sõidame merel maha umbes 10 nmi e 20 km, aega võtab reis vähemalt poolteist tundi.